Ida ja lääne psühholoogia sarnasused ja erinevused 1. järg

Eelmises osas uurisime põhilisi erinevusi ida ja lääne psühholoogia vahel, ning madalama motoorse meele manas’e funktsioone. Madalam meel on see osa, mis on vahetus kontaktis sissetuleva informatsiooniga. Ta kogub sensoorseid muljeid ja koordineerib neid motoorsete vastuste kaudu. Need võtavad kujutluste vormi, mis on pidevas muutumises. Arvukate sissetulevate stiimulite tõttu on madalam meel pidevas dünaamilises liikumises. Seda võib võrrelda teleekraaniga, mis vahendab välisest maailmast tulevaid sündmusi, millel kuvatakse sensoorset sisendit. See on üksus, mis defineerib selle, milline osa sensoorsest infost ja mälestustest on „mina“, loob subjektiivsuse. Ta võtab selle, mis on sisenenud ja määrab selle põhjal tunnetusliku „mina“ olemuse. Kui sensoorne-motoorne meel funktsioneerib selliselt: „roos on nähtud“, siis minateadvus, mida joogas kutsutakse ahankara´ks, lisab omalt poolt: „Ma näen roosi“.

Minatunnetus (Ahankara)

elina_artikkel2.jpg

Joogatraditsiooni järgi on madalamal meelel (manas) väga piiratud võime käitumist suunata. Ta ei
tegele indiviidi terviklikkuse säilitamisega, planeerimisega, ega muude organismi keeruliste operatsioonidega, vaid mehhaniliste harjumustega, või juhtudel, kui mängu tulevad instinktiivsed hädaolukorrad. Manas ei oma eneseteadlikkust, tema loomus on põimunud fenomenoloogiliste juhtumite voo külge. Ta võtab automaatselt endasse sensoorset infot ja vastab automaatselt harjumusmustritele ja instinktidele vastavalt.

Minatunnetus pakub võimalust eraldada mina sündmuste voost, mõelda iseseisvalt endast kui eraldi eksisteerivast olendist. Seda „minasust“ kutsutakse jooga psühholoogias Ahankara´ks. Sanskriti keeles aham tähendab „mina olen“. Ahankara ei kulge loomupäraselt instinktiivselt. Ta püstitab küsimuse: „mis on selles minu jaoks?“ ja täiendab: „see on minu“. Selliste barjääride loomisega, nagu „minu“ ja „sinu/teie“ ta eraldab end teistest. Mõtted ei ole enam lihtsalt ekraanile kuvatavad kujundid. Need on nüüd „minu mõtted“.

Lapsel on minatunnetus (mina vs mittemina) väljaarenemata või kergelt ülevoolav. Kui miski ilmub manas´e ekraanile, siis laps samastub sellega. Ta ongi see, millega end identifitseerib, kuigi sageli arvatakse, et hoopis maailm pöörleb tema ümber. Tegelikkuses on laps võtnud üle samastatava omadused. Tal ei ole stabiilseid, ega jätkuvaid loomuomadusi. Selles tähenduses ei ole tal üleüldse keset. Tema mentaalkeha (mõttekeha) muutub hetkest hetkesse vastavalt sellele, mida välismaailm ta ekraanile kuvab. Ekstreemsemas vormis  võib sellist mõttekeha aktiivsena näha lapsel näiteks juhtudel, kui ta on haige või väsinud: ühel hetkel soovib ta ühte, teisel teist. Ta turtsakalt lükkab pakutu eemale ja nõuab midagi muud. Minasus (Ahankara) on pidevas muutumises.

Nendel hetketel puudub tal ajutiselt terviklikkus. See on nähtav ka lastel, kes on emotsionaalselt dramaatiliselt ülevoolavad, ning kiirelt vahelduvad. Nad võivad olla niivõrd haaratud tegevuste poolt ja end nendega täielikult samastada. Kuni endale liigategemiseni välja, näiteks jalutades kiire liiklusega tänavale vms. Kuna lastel on vähearenenud sisemine kese ja terviklikkus, siis pakub loodus neile ajutist „keset“ vanemate vormis. Mõne aja vältel pakuvad vanemad hoolitsust lapse minatunnetuse kasvamisel. Samuti teevad nad lapse eest vajalikke otsuseid, sest nende endi eristamisvõime ei ole väljaarenenud.  Nad aitavad kujundada lapse käitumist kuni enda vanemliku vastutusest loobumiseni. Selleks ajaks on lapsel kujunenud välja enda terviklikkuse tunnetus ja kriitiline hindamisvõimekus.

Kuni sellise stabiilse tervikliku keskme väljaarendamiseni aga lapse meel eksleb hetkest hetkesse. Selle omaduse tõttu on laps ka väga kohanemisvõimeline – ta mugandub sujuvalt igasuguse olukorraga, kuna tal ei ole välja arenenud identiteeti, mille suhtes hinnata olukorra tingimusi sobivateks, või ebasobivateks. Ta saab muuta kergesti oma mina, kuid tal on piiratud võimekus, või ei ole seda veel üldse, integreerida või säilitada mentaalset teadlikkust (mõttekeha). Kui lapse teadlikkus küpseb selgemalt eristuvaks ja stabiilsemaks, toimub ka kohandumine.

Lääne psühholoogia näeb harjumuspäraselt  arengut, mis kulmineerub püsiva, muutumatu mina tekkimisega. Usutavasti jõuab inimene oma arengus täiskasvanuikka, kui tal on välja kujunenud stabiilne identiteet. Kuid seejuures hoitakse mingid kindlad aspektid eneseteadvusest väljaspool (allasurumine). Seda peetakse hinnaks, mis makstakse minasuse arengu saavutamiseks.

Jooga psühholoogia rõhutab terviklikkuse puudumist minasuses isegi arengus täiskasvanuikka jõudmisel. Isegi nn küpset ego nähakse vaid suhteliselt integreerituna, mis siiski hetkest hetkesse vaheldub ja muutub mingil määral.  Ta siiski võitleb selle nimel, et eraldada ebasobivad osad, mälestused, või impulsid, mis võivad vastanduda väljakujunenud minapildile (self-image). Joogapsühholoogias arengupotentsiaal ulatub kaugele egost väljapoole. Inimese kasvamise ja terviklikkuse potentsiaal võib ulatuda määratult ulatuslikumaks seni arvatust.

Ahankara, ehk minasus (või minatunnetus) ja lääne psühholoogiline ego-kontseptsioon

Ahankara´d tõlgitakse sageli egoks. See on segadusttekitav, sest ego tõlgendatakse ja kasutatakse väga mitmel erineval moel. Ükski neist ei vasta jooga Ahankara´le. Lääne inimese jaoks võib ego tähendada egoistlikku, ehk seotakse isekusega, ego-tripiga, mis on liialdav ja enesetähtsust rõhutav käitumine. Psühholoogide ja psühhiaatrite seas aga omab ego teistsugust tähendust. Nii näiteks Freud´i ja hilisema psühhoanalüütilise koolkonna vaadete järgi võrsub ego välja alaealise impulssidest, instinktidest, kujutlustest ja motoorikast. Nende funktsioonide eesmärgiks on nende sõnutsi saada kohest rahuldust. Kuigi see osa, mis oli vahetus kontaktis välismaailmaga, arendas välja vastukaaluks välismaailma nõudmiste rahuldamise mehhanismi, mis asus tegevusse vahendajana. Selle eesmärgiks on leida kompromissid sisemiste soovide ja impulsside, ning väliste nõudmiste ja ootuste vahel. Selle funktsionaalse osa ehk „juhi“ tinglikuks nimeks pandi„ego“, mille eesmärgiks sai kaitsta indiviidi sisemiste soovide ja impulsside ülekülluse eest, ning välismaailma nõudmiste eest. Seda on peetud meele ükheks aspektiks, mis kaitseb mina terviklikkust, kasutakse selleks ulatuslikku spektrit kaitsemehhanisme.

elina_artikkel2_2.jpg

Ahankara on laiem kontseptsioon kui ego. See hõlmab laia spektrit minasust, madalamatest animaalsetest terviklikkusepüüetest, kuni normaalse ego arenguni, ning sellest kaugemale. Ahankara ei ole aktiivne otsustamisvõimeline ja mõtteid produtseeriv üksus nagu on lääne psühholoogia käsitluses ego.  Ta on lihtsalt minasuse piir, mis eraldab mina mitteminast. Tal on isikupära omadus. Jooga psühholoogias toodab manas mõtteid, otsuseid teeb buddhi. Kuid see kõik sisaldub lääne ego-kontseptsioonis. „Ego“ tähendab „mina“ tavapärases igapäevakasutuses: kohanev, kompetentne, tavamõistus, mis tegutseb võistlevas ja saavutustele orienteeritud maailmas.


Raskused ilmnevad siis, kui tehaks katse vähem või enam arenenud meele seisundite mõistmiseks. Laiendatud ego-kontseptsioonid on aga osutunud ebaõnnestunuteks, kui ulatuvad meditatsiooni ja transpersonaalse kogemuse aladele. Siinkohal religioon ja psühholoogia ei ole leidnud omavahel  ühist keelt. Moodne lääne psühholoogia organiseerub kindla mina-kontseptsiooni ümber. Psühholoogia on teadus meelest, ning harilikult käsitleb meelt eraldioleva, individuaalse persoonina. Kui meel siseneb seisunditesse, kus individuaalsus hüljatakse (väljutakse minast), kaotab aga tavapärane maailmatunnetus kehtivuse, ning moodne lääne psühholoogia muutub ebaadekvaatseks.

Need kogemused on sageli vääriti tõlgendatud, kus ego on vabatahtlikult ületatud, et saavutada avardunud teadvuseseisundeid, ning minasus on väljunud personaalse identiteedi piiridest. Lääne psühholoogia tõlgendab neid „müstilisteks“, sildistab pseudo-patoloogilisteks, omistades neile reaalsusega kontakti kaotanute staatuse. Tulemusena on lääne psühholoogia jäänud ilma olulistest tõhusatest kontseptuaalsetest töövahenditest.

Psühholoogia, filosoofia ja spirituaalsus on india arusaamade kohaselt nii tihedalt põimunud, et neid ei saagi eraldi vaadelda. Inimolendi uurimine võrdub universumi uurimisega, mõlemad on olemuselt fenomenoloogilised ja eksistentsiaalsed. Mikrokosmos on lihtsalt makrokosmose peegeldus.

Ahankara iseloomustab aga kõiki stabiilseid struktuure teadvuses. Isegi kivil on selles mõttes oma minasus, ta omab teatavat stabiilsust ja identiteeti, mis kestab läbi aegade. Olgugi, et selline minasus näib drastiliselt teistsugusena kui inimeolendi puhul mentaalses plaanis, tegelikkuses on mõlemad osakesed minasuse kontiinumist.

Järgneb. 

Elina Kirt

Terapeut
Harju maakond

Autorist

Olen 2005 aastast sügavuti pühendunud inimpsüühika ja teadvuse uurimisele; tegutsedes nõustajana, personaalse arengu treenerina, hüpnoterapeudina ja vaimse arengu teejuhina. Psühholoogia, muutunud teadvuseseisundid, konstellatsioonid ehk süsteemsed fenomenoloogilised lahendused ja hüpnoteraapia on mõned distsipliinid minu tegevuste- ja huvide ampluaast.

Olen omandanud TÜ magistrikraadi sotsiaalteadustes...


Selle artikliga koos loetud

Autor: Robert Randma | Kategooria: Kursused

Sügisene kursus:

5-osaline psühhoteraapia kursus. Robert Randma, www.terapeut.ee Ingelise Israel www.teadlikareng.ee