Tutvudes baasemotsioonidega 1. osa

Fotolia_48004376_XS.jpg

Emotsioonid on ühed huvitavad asjad. Mõned meist on nendega rohkem ühenduses kui teised. Mõnedele võib tunduda, et emotsioon on mingi vääring, millest saab edukalt üle olla, et see meie elu ei segaks. Teised jälle leiavad, et emotsioon ongi see, mis elu mõtestab.  Mõned seevastu saavutavad tugeva ühenduse vaid ühe emotsiooniga ja kogevad seda erinevates olukordades pikki aastaid. Emotsioonid on kindlasti ka piisavalt subjektiivne teema, et igal meist saaks nende kohta erinev arvamus olla. Lõppude lõpuks otsustab ikkagi igaüks ise, kas ja mil määral ta emotsionaalsust hindab või mitte. Eks kõigile meeldib mõelda, et me teame, kuidas me funktsioneerime ja mida teadlikumaks me enese funktsioneerimisest saame, seda rohkem joonistuvad välja meie personaalsed lood baasemotsioonideni.
Kuna iga ühe personaalne lugu on erinev, siis on emotsioonid teema, mille üle üldistavalt kirjutamine on üks väga tänamatu tegevus. Seepärast ka selle teemaga seonduvalt, tasub eelkõige rääkida iseendast. Mõni aeg tagasi oli mul erakordne võimalus kohtuda oma baasemotsioonidega ja näha, millist rolli nad mängivad minu loos ja kuidas need on ilmnenud minu minevikus ja mis rolli nad mängivad praegu.

Üks hea pauk ego pihta võib olla just see parim retsept emotsionaalmaailma käivitamiseks ja kui täpsemalt seda jälgida, võib avaneda emotsionaalmaailm nagu lehvik nii oma heledamates kui tumedamates toonides. Samuti võib ju ka üks suur kogus ilu käivitada meie emotsionaalmaailma sarnastes toonides.

Kõigepealt ma tahaksin alustada ilmselgest ehk sellest, kuidas emotsioonid siis igapäevaselt endast märku annavad. Elan minagi oma tavaliselt elu ja ei pea end üleliia emotsionaalseks inimeseks. Vahel käib kass kümnendat korda köögilaual juurvilju hammustamas ja see võib sisemise ärrituse tõsta, vahel näen, kuidas mõnele lapsele tehakse liiga, samastun ja empatiseerun, ja kogen kurbust, vahel tundub see elu lihtsalt liiga ebastabiilne ja turvatundest jääb vajaka ning pead näitab sisemine hirm. Lugu nagu igal teisel. Sel päeval oli mul aga võimalus jõuda emotsioonide baasidele lähemale ja kohata nende ülalmainitud emotsioonide juurikaid ja seda, kuidas nad mind ning kuidas need emotisoonid üksteist mõjutavad.

illustration2.jpgMa laskusin hirmu ja kõigepealt mind üllatas selle emotsiooni intelligentsus. Mida lähemale ma lõdvestusin hirmu baasile, seda rohkem ma hakkasin seda oma kehas tajuma ja seda rohkem avanes hirmu olemus minu elus. Ma mõistsin, kuidas hirm oma erakordselt intelligentse ja peenetundelise olekuga annab minu elu erinevates kohtades endast õrnalt märku. See võib olla nii mõnel kõhedal ööl metsas jalutades, aga võib olla ka tuleviku teadmatusega seotud. Sest turvalisus ja stabiilsus on ju olulised vääringud, mis võimaldavad meil lisaks heale enesetundele ka avardumist – ükskõik kuidas me seda näeme – suurema armastuse suunal või näiteks kosmilise ühtsustunde suunal. Niisiis on mu heaolu huvides tunda end turvaliselt. Ja nii kogedes, kuidas hirm oma peenetundelise intelligentsiga elus mind saadab, lõdvestusin ma järjest enam ja enam ikka lähemale ja sügavamale tolle hirmu baasi suunal. Mida rohkem ma endal seda teha lubasin ja mida enam ma rahulikult hingates lõdvestusin, seda rohkem sai hirm mulle ennast näidata. Kõigepealt tundsin ma veel vaatleja positsiooni säilitades, kuidas hirm hakkab mööda mu keha üles jooksma ja annab mu füüsises endast märku. Järjest sügavamale minnes tugevnesid lihasspasmid alakõhus, kehakeel läks järjest rohkem lukku, õlad vajusid ette ja näolihased hakkasid hirmule omaselt endi elu elama. Järjest rohkem hirmu lõdvestudes hakkasid plagisema ka hambad. Hirm oli minu sees ja selle asemel, et seda emotsiooni, mis võib pealtnäha ebamugav tunduda, mitte tunda, lasin ma endal teha just vastupidist. Ma lasin hirmul end üle võtta. Hirm ronis mööda mu nahka üles nagu siidisall ja vaikselt kadus vaatleja positsioon. Minust sai hirm. Ma lubasin enesel seda kogeda. Siis aga ärkas mõistus. Mõistus teatas, et olukord on tarvis lahendada. Mõistus võib sageli olla üks väga duaalne tegelane – tema näeb probleemi ja kui probleem on identifitseeritud, siis on tarvis kiiremas korras leida sobiv lahendus. Aga kas hirm minus otsis lahendust selleks, et ta enam ennast ei tunneks ega kogeks? Ei, ta tahtis tähelepanu! Ta esmane vajadus ei olnud, et ma talle ilusaid sõnu ütleksin, teda embaksin ja talle kinnitaksin, et maailm on üks turvaline paik. Ta oli end kogunud just nendest pisikestest eluseikadest, mida enne mainisin, juba aastaid ja aastaid ja ta vajas tähelepanu. Ja mitte sellist tähelepanu, kus talle ilusad asjad ära kinnitada ja lubada tal enese kogemine lõpetada – ta tahtis väljenduda.

Ja nii ma lubasingi tal väljenduda. Ma lihtsalt lõdvestusin temasse ja temana ning olin kohal. Võti peitus kohale jäämises ja mitte käega löömises. Ja kui ma nii olin selle hirmuga ja selles hirmus, tuli mõne aja pärast nähtavale väike Robert. Selline imepisikene hirmu suletud Robert, kelle vanust andis mõõta päevades ja mitte aastates. See väike hirmunud Robert oli veendunud, et maailm pole turvaline paik ja mina teda ära veenda ei suutnud. Ja uskuge, ma veensin teda kõigega, mis mul on. Ja ma ei räägi siinkohal mingist lapsepõlve traumast, vaid näiteks klassikalisest hüljatustundest, mida igaüks meist on imikuna läbi kogenud unest ärganuna kui ema veel näiteks kõrvaltoas istub.

Mu kehakeel muutus looteasendi sarnaseks – minust sai ühtaegu hoolitseja ja hoolitsetav. Ma kogesin hirmu värisevat külmust ja endiselt kramplikke lihasreaktsioone alakõhus, kuid samal ajal olid mu käed kui krookose õied südamel, hoides nende sees seda imetillukest Robertit, kes hirmust võbeles. Ja olles temaga niimoodi kaua olnud, teda hoidnud ja veennud, ei uskunud pisike Robert mind ikka. Ta ei uskunud, et see maailm on turvaline paik. Ja mingil hetkel käivitus minus seesama “kass-tuli-kümnendat-korda-köögi-lauale-juurvilju-sööma”. Käivitus see Robert, kes teatas mõttes, et ma ei tea enam mida Sinuga teha, ma olen kõike proovinud, aga ma ei oska enam! Minus tõstis pead jõuetusest tulnud ärritus. Ja väike Robert seda oligi otsinud. Väike Robert tahtis mulle teada anda, et baasemotsioonid on omavahel seotud! Kui me näeme inimest, kes juba kümnendat aastat nutab ühe ja sama asja kallal, siis ta tundubki melanhoolik. Tundub nagu ta samastuks nii väga selle kurbusega, et ta ei tahagi sellest välja tulla. Kas väike Robert oli samastunud selle hirmuga ja ei tahtnud sealt välja tulla? Ta tahtis lihtsalt kogeda, et maailm on turvaline ja ta on hoitud, aga ta kartis, et ühel hetkel tuleb välismaailmast see ärritus ja nii saabki tõestatud asjaolu, et maailm ei ole turvaline paik. Kõigepealt oli tema jaoks oluline, et teda mõistetakse. Seepärast ei olegi lahenduse otsimise juurde jooksmine iseeneses lahendust toov protsess ja lahendus nagu öeldud, on mõistuse initsieeritud projekt.

Minu jaoks oli see aga ahhaaa moment. Ahhaa – ma ei suuda pakkuda oma väikesele Robertile turvatunnet, sest teise baasemotsiooniga on tegelemata. Ja nii tuligi tere öelda vihale! Ma lasin hirmust lahti, teades, et ma tulen tema juurde hiljem tagasi. Samamoodi lõdvestudes nagu läksin temasse sisse, tulin ka temast välja. Hirm jooksis mööda mu nahka alla, ma kinnitasin väikesele Robertile, et ma ei jäta teda üksi, vaid lähen tegelen baasvihaga, sest see on oluline nii talle kui mulle. Spasmid alakehas lõppesid ning hirm vajus fookusest välja. Loomulikult ei tähenda see, et ma tol hetkel enam hirmu ei tundnud, ega seda, et hirmu minu süsteemis enam pole. Ma lihtsalt ei olnud tol hetkel sellega enam ühenduses. Selle asemel lasin ma end lõdvestuda vihasse.

Esimese osa lõpp

Robert Randma

Kehapsühhoterapeut
Harju maakond

Autorist

SOMA: Kehapsühhoteraapia assotsiatsiooni president
Euroopa transpersonaalse assotsatsiooni sertifitseeritud terapeut. www.eurotas.org


Oma töö puhul pean olulisimaks kliendiga sügavat kohtumist ja empatiseerumist ja selle pinnalt teiste perspektiivide ja suurema avatuse või lahenduse poole liikumist. Minu töö põhirõhk lasub kehapsühhote...


Selle artikliga koos loetud