Ida ja lääne psühholoogia sarnasused ja erinevused 2. järg

Jnana joogas on normaalsel teadvuslikul meelel kolm põhilist funktsiooni. Kui sisenenud mulje kuvatakse madalama meele manas´e ekraanil ja seotakse „minaga“, peab selle suhtes vastu võtma otsuseid. Sünnivad hinnangud ja vastused, mille tulemusena kujuneb kolmas suurim teadvuse funktsioon: buddhi. Buddhi hindab olukorda ja otsustab tegevuse suuna. Seda otsustavuse väge kutsutakse ka mõistmise ja eristamise kroonijuveeliks. Buddhi tähendab erilist laadi tarkust või arukust. Sellest sõnast on võrsunud budistlik traditsioon, kuna selle praktika kese on seotud tarkuse lihvimisega teravamaks ja puhtamaks.

Need kom teadvuse funktsiooni (manas, ahankara ja buddhi) moodustavad tervikuna jooga teadvuse kontseptsiooni ja on joogapsühholoogia tuumaks. Nende omavaheline funktsioneerimine loob selle, mida teame kui „normaalse ärkveloleku teadvusena“. Ühiselt loovad need mõistusliku meele, millest oleme teadlikud. Kuid neid ei saa vaadelda kui kolme eraldiseisvat substantsi või osa, samuti ei ole nad kolm eraldi personaalsust, mis teineteisele vastanduvad. Sisekonflikt mõistuslikus meeles ei ilmne mitte nende omavaheliste vastuoluliste tendentside tulemusena, nagu seda lääne psühhoanalüütilise teooria  järgi on ego, superego ja id´i puhul nähakse. Jooga psühholoogia järgi kutsutakse  neid kolme funtsiooni kollektiivselt „sisemiseks instrumendiks“, ning nad funktsioneerivad tervikuna.

Buddhi

elinapilt3.jpg

Eksisteerib terve spekter budhhi seisundeid parelleelselt minasuse arenguga. Buddhi, ehkpõhjuslikkus, areneb personaalse kasvu ajal. See toimub pisitasa.

On arvukalt selliseid kasvufaase. Aurobindo toob välja mugavuse mõttes üldistades kolm põhilist buddhi arengufaasi. Esmalt on tegemist jämeda, toore tunnetusliku eristusvõimega, mis lihtsalt reageerib manas´e ekraanile ilmuvatele muljetele. See on primitiivne eristusvõime, mis otsustab kas tajutav on hea ja meeldiv, või halb ja ebameeldiv. Ta on siiski tugevalt mõjutatud jõuliste mälestuste, emotsioonide  või instinktide poolt, ning vastab juhinduvalt neist jõududest. Siin jääb tervemõistuslikkus alla keskkonnatingimustele, ihadele ja impulssidele.

Elementaarsest mõistmistasandist kaugemale ulatub järgmine buddhi arengustaadium, mis on keerulisem ja intelligentsem. See küpsema buddhi tasand seostub põhjuslikkusega, reaalsuse stabiilsema korrastamisega ja sidusama elufilosoofiaga. Põhimõtteliselt on tegu praktilise struktuuriga, mis kaasab intellektuaalse raamistiku ja organiseerib ratsionaalselt ning eesmäärgipäraselt tegevusi. Pakkudes mõistlikkuse printsiibil rakenduvat tahet suudab see buddhi teenida ühiskonda ja funktsioneerida välismaailmas, toimida üldkehtivate reeglite kohaselt,  aktsepteerides eetilisi ja moraalseid standardeid. Ta otsustab esteetiliste väärtuste üle – idee sellest, mis on ilus või inetu – ning konstrueerib sidusa tõekspidamiste süsteemi, ühtlasi enda eesmärgi ja rolli. See buddhi tasand on suhteliselt kõrgelt arenenud ja ilmneb põhiliselt inimestel, kes elavad ja toimivad haritud ja arenenud ühiskondades.

Kõrgeim buddhi arengustruktuur eranditult puhtast tõest. Ta otsused on kompromissitud lõigates läbi igasuguse illusiooni: isegi sotsiaalselt aktsepteeritu ja üldkehtivalt eetiliselt imetletava. Ta peegeldab kõrgeimaid ja vääramatuid universumi seadusi, mis on need lihtsaimad ja enim ühendust loovad printsiibid, elu mõtte tabamiseks. 

Aurobindo kirjeldab buddhi´t läbimas eristumise protsesse, arenedes olulisel määral igal sammul. Kuid traditsioonilisematest jooga vaatekohtadest lähtuvalt buddhi ei arene, vaid on lihtsalt avastamata. Ta juba eksisteerib tooremate ja jämedakoelisemate kihtide all. Selektiivsuse ja otsustamise „kroonijuveel“ lebab veel avastamata (puhastamata) kujul oodates tasakaalukat, hoolikat lihvimist ja poleerimist, et lasta paljastuda oma hiilgaval puhtal säral.

Nende kolme põhistaadiumi vahel on veel arvukalt buddhi arengulisi vaheetappe. Puhtaim buddhi puhastub tükkhaaval lihvimisel nagu veel avastamata kiviskulptuur teda töötleva kunstniku käe all.

Igal hetkel võib buddhi otsustada võtta ühe kahest dünaamilisest suunast. Esiteks võib ta alla anda muljete, harjumislike käitumistavade ja emotsioonide survele. Kui sellised tungid ja emotsionaalsed ihad on tugevad, mille kohta ütleme, et need ujutavad meele üle, siis kasvule suunatud edenemine hüljatakse.  Sellisel juhul öeldakse, et manas´e ekraanile kuvatud mälestused, muljed ja sensoorsed aistingud mõjutavad tegevuse suunda. Nad teataval moel motiveerivad. Tegelikkuses domineerivad instinktid ja harjumused. Buddhi ei tegele siis otsustamisega, ning sedasi ta kaotab oma õiguse seda teha. Ta ei ole piisavalt tugev ega arenenud, et vastutada, ning alistub vähem ratsionaalsele motivatsioonile.

Teise võimalusena buddhi otsustab kasutada oma õigust ja autoriteetsust impulsside, instinktide ja käitumise üle, ning valib teistsuguse tegevussuuna. Nende madalamate motivatsiooonide olemasolu täielik teadvustamine annab võimaluse otsustada sõltumatult mineviku programmidest. Buddhi´l on teatav võimekus püsida kiindumatuna mäluradade mõjust ja sensoorsetest muljetest. Tal esineb, vähemalt potentsiaalselt, võime teha valikuid. Kuna buddhi on definitsiooni järgi otsustav funktsioon, võib ta lubada end mõjutada mõnedest mälestustest ja mõnedest mitte. Püsides kiindumatuna ja vaadeldes oma suhtumist mõnede mälujälgede suhtes, võib ta lubada neil lihtsalt hajuda. Buddhi võib otsustada astuda välja põhjuse ja tagajärje ahelast. Ta võib otsustada mitte olla püütud mineviku programmeeringute tegevuste ja reaktsioonide võrku. Oma täisvõimsuse saavutamiseks on tal vaja kasutada oma tahet. Sellist sooritusvõimelust kutsutakse puhtaks buddhi´ks, või puhtaks põhjuseks.

Kui buddhi´l ei õnnestu rakendada oma täit potentsiaali ja tahtejõudu, ning jääb alla emotsioonidele ja impulssidele, siis võib areng mõneks ajaks peatuda. Sellisel juhul toimib ta madalamate motiivide kohaselt (st laskub jämedamale, madalamale arengutasandile), mida näeme avaldumas põhiliselt lastel (sh lapsemeelsetel) ja loomadel. Minevikumuljetel lastakse olukordades toimida reaktsioonidele. Siis moodustuvad aga uued mälestused ja muljed, mis on olemuslikult identsed varasematele, kuid veel raskemalt laetud, sügavamalt alateadvusse (chitta) juurdunud. Need muljed kerkivad hiljem taas teadvusse, omades domineerivat toimet ja tugevamat mõju. Sellisel moel saavad eelistustest ihad, ihadest aga sõltuvused. Impulssidele alistudes buddhi lubab neil muutuda tugevamaks, ning kindlapiiriline maailmanägemine ja reageerimine muutub sissejuurdunuks. Sedasi killustub indiviidi areng tetud tasandil ja arengufaasis, muutes sealt edasiliikumise raskemaks.

Buddhi ja südametunnistus

Buddhi võime otsustada mitte kukkuda põhjuse ja tagajärje minevikus loodud programmide sisse on põhifookuses jooga psühholoogias. Just siia suunatakse kogu tähelepanu, sest väljaarenenud buddhi pakub kõige otsesemat võimalust edasiseks arenguliseks edenemiseks: efektiivseim ja produktiivseim viis lahtipääsemiseks psühholoogilistest probleemidest.

Manas´e ekraanile kuvatakse arvukalt kujundeid. Mõned peegeldavad meeldivaid minevikukogemusi ja kannavad endas impulssi neid taaskogeda. Teised kehastavad ebameeldivaid kogemusi, neid mälestusi, mis juhivad sarnaste kogemuste vältimiseni. Chitta pangast üleskerkivate mälestuste seas on tõendid mineviku tingimustest (tingitusest) ja programmidest, sh näiteks vanemate keeldudest. Selles kujutluste ja muljete katlas idaneb konflikti seeme. Impulsid, mis tulenevad erinevatest kujutlustest sisaldavad vastuolu. Nad tõmbavad eri suundadesse. Selliseid vastuolusid ei ole võimalik lepitada, või lahendada. Enamasti surutakse nad hetketeadlikkusest välja (allasurumine).

Jooga psühholoogias suunatakse tähelepanu peamiselt buddhi võimele indiviid vabastada sellest massikonfliktist ja vastuolude merest, keerukatele konfliktidele tähelepanu pööramise asemel, nagu see ilmneb manas´es. Huvi suunatakse otsustamisvõimekuse arendamisele ja püüeldakse selle puhtaima vormi poole. Manas´t uuritakse ainult sedavõrd, kuivõrd buddhi´ st eristamiseks vajalik. Buddhi peab olema treenitud ja viimistletud, sest siis omandab ta võimekuse eraldada end nende mõjudest. Mineviku vanemlik keelumehhanism huvitab jooga psühholoogiat vaid sel määral, et oleks võimalik eristada seda buddhi „häälest“. Selline vääras suunas juhatav ja moonutatud „südametunnistus“ peab lõpuks saama eristatud puhta buddhi häälest.

Kuigi siin on lääne psühholoogias rõhk muul ja tähelepanu psühhoteraapias suunatakse põhiliselt manas´ega töötamisele. Huvitutakse suurel määral sellest kuidas erinevad impulsid omavahel suhestuvad. Uurimise objektideks on enamasti mentaalsed konfliktid. Enamus psühhoanalüüsi ja psühhoteraapia uurimusi on suunatud intrapsüühilistele konfliktidele. „Terve ego“ kontseptsioon on välja kasvanud katsest leida mugav ja rahuldav viis lepitada vastuolulisi ja kofliktseid impulsse, mis manas´est võrsuvad. 

elinapilt4.jpg

Sel põhjusel teatavad kategooriad minevikumälestusi ja muljeid  on eraldi tõlgendatud kui „superego“ 

psühhoanalüütilise teooria järgi. See koosneb vanemlikest keelumehhanismidest, mis sügavalt teadvusse juurdununa võivad olla sellega vastuolus, mida kogetakse reaalsusena. Seda „superego“ võrdsustatakse „südametunnistusega“.  Sellest on kahju, sest ebaküpse superego juhtimisele ei saa 

toetuda, kuna ta juhindub liialduslikult „õigest“ ja „valest“, mille indiviid õpib oma vanematelt. Kuigi sellisel viisil vanemlik juhtimine oli lapsepõlves sageli kohane, täiskasvanule aga enam mitte. Sellise veel küpsemata superego „südametunnistus“ on aga sageli pööranud mitte usaldama oma sisehäält, mille nimeks joogas on buddhi, soovimatus selle järgi toimida ja areneda. Selle asemel suunatakse tähelepanu ratsionaalsemate ja loogilisemate sündmuste ülehindamisele. Enese uutele võimalusteleavamine ja uurimisevaim minetatakse.

Kui karistav superego võrdsustatakse „südametunnistusega“, siis tegelikku südametunnistust nähakse ratsionaalsema, mõistuspärasema egole vastutöötavana.  Sellise orientatsiooni tulemusena võib tekkida laiahaardelisem usaldamatus kõige spontaanse ja intuitiivse suhtes. Siinkohal nähaksre ego ratsionaalsuse kindlusena, mis seisab irratsionaalsuse ilmingute suhtes muutumatuna.  Sellest vaatekohast on iga kavatsus ja hääl, mis järgneb kõrgema hääle kutsele, saab kahtlustuse osaliseks, ning tõlgendadatkse kui ebamoraalset, või ebausku. „Südametunnistust“ võrdsustatakse puritaanliku moraalsusega, mis dikteerib vabaduse ja hoiab tagasi indiviidi kasvu. 

Kui indiviid on jõudnud arengus ratsionaalsetest piirangutest vabastamise võitlusse, siis nähakse „südametunnistust“ hiiglasuure koletisena, mis oleks vaja personaalsusest välja puhastada. Üks psühhoteraapia eesmärkidest ongi lõigata maha karistav ja piirav superego. Tehakse  katseid viia seda enam joondu ego huvidega ja elimineerida järsud (ebaühtlased), irratsionaalsed vastandumised. Sellisel viisil katsetatakse egi ja superego ühendamist.

Kuigi selline ühendamine ei saa kunagi lõplikult toimuda. Superego jääb alatiseks teatud sotsiaalsete keeldude kindluseks, mida ei ole alatiseks kunagi võimalik ego huvide ja eesmärkidega ühendada. Seda võib näha kui lapse kasvatamist ja laiema sotsiaalse struktuuriga lepitamist, mis võib olla valulik, kuid vajalik. Mingil määral siiski jääb alatiseks indiviidi ja ühskonna vaheline võitlus ja leppimatus. Nagu  Freud ütles: „Iga individuaalsus on kultuuri vaenlane“, indiviid peaks ise enda loodud konflikti tühistama. Teraapiate eesmärgiks on minimeerida indiviidi ja ühiskonna vahelisi konflikte.

Jooga psühholoogia järgi teadvuse kõrgematel arengutasanditel ei ole indiviid oma huvidega konfliktis teiste huvidega. Tegelikkuses jõuab teadvuse areng ühtsuseni (ühisteadvuseni), tasemel, kus kõikide inimeste huvid ja vajadused on ühesugused. See, mis on indiviidi jaoks hea ja sobiv, on osa ka ühisest evolutsiooniprotsessist, mille osaks on ka teised inimesed. 

Elina Kirt

Terapeut
Harju maakond

Autorist

Olen 2005 aastast sügavuti pühendunud inimpsüühika ja teadvuse uurimisele; tegutsedes nõustajana, personaalse arengu treenerina, hüpnoterapeudina ja vaimse arengu teejuhina. Psühholoogia, muutunud teadvuseseisundid, konstellatsioonid ehk süsteemsed fenomenoloogilised lahendused ja hüpnoteraapia on mõned distsipliinid minu tegevuste- ja huvide ampluaast.

Olen omandanud TÜ magistrikraadi sotsiaalteadustes...


Selle artikliga koos loetud