Arvamuslugu. Psühhoteraapia: Baasemotsioonid

Emotsioonidest rääkimine on üks äärmiselt tänamatu tegevus, sest neis puudub pealtnäha igasugune loogilisus. See mis ajab üht nutma, ajab teist naerma. Seega ma ei keskendu siinkohal emotsioonide põhjus-tagajärg lahti seletamisele, vaid vaatlen nende rolli patoloogiliste seisundite kujundamisel.

Paul Ekman on kategoriseerinud inimgrimasside alusel 6 põhiemotsiooni – viha, vastikus, hirm, rõõm, kurbus, üllatus. Pärast teda on antud käsitlust edasi arendanud hulga teadlasi ja inimemotsioonide arsenal on selle tulemusel veelgi enam kokku kuivanud. Selle artikli raames me aga teaduslikku käsitlusse ei lasku, vaid vaatleme baasemotsioone terapeutilises kontekstis.

Terapeutilises kontekstis saavad meile oluliseks viis emotsionaalset vääringut – viha, kurbus, hirm, rõõm ja armastus. Selline käsitlus muidugi ei ütle, et näiteks vastikust pole olemas ja ei püüa ka seda ühegi eelpoolnimetatud emotsiooni alla rammida, vaid nendib, et vastikusel ei ole sageli nii tugevat mõju inimese mina-pildile, kui on teistel eelpool mainitud emotsioonidel. Kui ma näen midagi võigast, midagi vastikut või kogen seda omal nahal, siis aktiviseerub mul tulevikus pigem viha, kurbus ja hirm, mis minu elukogemust ja mina-pilti kujundavad.

emotion1.jpg

Ülejäänud emotsioonid taanduvad suuresti baasemotsioonide alla. Selline lause ajab kindlasti nii
mõnelgi karva turri, kuid peame siis neid ülejäänud emotsioone eelpoolmainitute värvinguteks. See aga muidugi ei tee ühtegi emotsiooni teisest olulisemaks ega tõsta osasid pjedestaalile ja teisi rentslisse. Emotsioonid on. Ja see vast ongi kõige olulisem asi, mis nende kohta mõistma peaks. Emotsioonid on. Nad ei ole tingimata negatiivsed ega tingimata positiivsed, vaid nad lihtsalt on.

Kurbus oleks justkui negatiivne, kuid samas arendab empaatiavõimet. Viha kõlab halb, kuid sageli annab elujõudu teha miljonit asja. Hirm tundub täiesti vajatu, kuid tänu sellele ei hüppa ma oma elutoa aknast välja lootusega kahe saltoga tervelt asfaldile jõuda. Rõõm tundub üdini positiivne, kuid pidevalt rõõmus olles ei suuda ma mõista teiste valukohti.

Seega emotsioonid on. Nad ei ole positiivsed ega negatiivsed. See kuidas me neid mõtestame, kuidas me neid välja elame, kuidas me neid kasutame, võib anda neile negatiivse või positiivse vääringu, kuid see on juba teine asi, kui nende puhas olemus.

Tasakaalus olukordades on sageli olemas kõik baasemotsioonid. See tähendab, et raske haigus võib olla põhjus vihaks, kurbuseks, hirmuks, kuid ka rõõmuks mis kaasneb elu ümber mõtestamisega ja armastuseks, mis lähedasi neil hetkedel seob. Lapse sünd võib olla kirjeldamatult rõõmus sündmus ja täis hoomamatut armastust, kuid sellega kaasnevad lisakohustused võivad anda põhjust vihaks, hirmuks ning kurbuseks, et näiteks lähikondlaste ja iseenda jaoks jääb vähem aega.

Igal tervel situatsioonil ongi kõik värvid olemas ja see on üdini loomulik. See, et sootsium sageli justkui nõuab, et me teatud olukorras tunneksime üht ja teatud olukorras teist, ei ole siinkohal üldse oluline. Distsiplineeritus ehk aitab meil neist üle olla, aga miks ma peaksin emotsioonidest üle olema, kui palju tervislikum on hoida oma emotsioonid tasakaalus. See, mida terve inimene taga ajab on ju see püüdmatu “elus olemise tunne”, mitte teatud elu aspektidest jõuga üle olemine, mille abil säilitada teatavat positsiooni.

Seda lugu kirjutama hakates ütlesin ma, et keskendun siinkohal patoloogiatele, mis võivad kaasneda emotsioonidega.

Depressioon? Ärevus? Foobia?

emotions_mix.jpgPatoloogiate nimistu on pikk, kuid kõige sagedamini astub teraapiakabineti uksest sisse inimesi, kes kannatavad ärevuse, depressiooni või foobiate käes. Ühtlasi ilmeb pea alati nendest lugudest mingi sündmuste jada, mille käigus teatavat baasemotsiooni või koguni mitut on alla surutud või mürgitavalt enese vastu kasutatud. Kui sellist mustrit jätkusuutlikult rakendada, on suur tõenäosus, et loome teadmatult retsepti mingi patoloogilise seisundi ilmnemiseks.

Enese poole suunatud viha või koguni selle täielik allasurumine on sageli seeme jõuetuks tundeks, millest kunagi võib saada üks depressiooni lugu. Oma hirmude eitamine, kõrvale heitmine ja mitte nendele otsa vaatamine saab sageli selle retsepti põhiliseks komponendiks, millest tulevikus ärevus või foobia kujuneb. Kurbuse alla surumise tulemusel loome aga pikapeale patoloogilise viha käes vaevlevaid inimesi, kelle jaoks ärrituvus on sage kaaslane.

Kas ma siis ütlen, et ma peaksin iga asja peale emotsionaalselt käivituma, et mitte hiljem raskemate tagajärgedega tegeleda? Ei, kindlasti mitte. See, mida ma kirjeldan, on reeglina elukestev emotsioonidega ümber käimise tendents, mis ajapikku ühe või teise patoloogia poole teed võib sillutada. Ja nii nagu ei lõpe iga kelgutamine kukkumisega, ei lõpe ka iga olukord patoloogia välja kujunemisega. Kui ma aga terve elu silmad kinni kelgutan, siis on suurem tõenäosus kord kelguga uperkuuti sõita.

Nagu enne sai öeldud, pole ükski emotsioon oma olemuselt üdini positiivne ega üdini negatiivne. Emotsioonid on. See, kuidas me nendega ümber käime, annab neile sageli väärtuse positiivsel või negatiivsel kõveral.

Kuidas siis oleks tervislik näiteks vihaga ümber käia?  Paljud vaimsed tekstid kirjutavad, et peaks kohe ja kiiresti jõudma andestusse. Ma arvan, et jõuadki andetusse, aga viha on väga energiast pulbitsev emotsioon. Ma arvan, et seda energiat ei pea tingimata raisku laskma. Miks mitte kasutada viha energiat selleks, et selle jõul saada veelgi paremaks inimeseks? Vihast leian ma motivatsiooni, jõu, pealehakkamise jne. Kui see emotsionaalne energia juba üles tuli, kasuta see ära enda hüvanguks saades nii kaastundlikumaks, tugevamaks, veelgi abivalmimaks, targemaks või parenda selle abil mingit oskust või füüsilist vormi. Ära vaata viha kohe kui ebanormaalset ja soovimatut tunnet. Vaata teda kui võimalust ennast veelgi arendada ja nii ei lahterda me enam emotsioone rangelt positiivseteks või negatiivseteks, vaid oskame nendega ümber käia parimal viisil.

Me ei pea õppima emotsioonidest üle olema ega neid alla suruma, me peame õppima neid kasutama. Ja ma väidan, et seda tehes kasutame me ära palju rohkem seda ressurssi, mida elu meile annab. Ja mida rohkem me täiel rinnal kasutame seda ressurssi, mida elu meile annab, seda väiksem on tõenäosus, et me peame pimesi kelgutamist jätkama lootuses, et see kelk kunagi uperkuuti ei läheks.

Robert Randma

Terapeut
Harju maakond

Autorist

Euroopa transpersonaalse assotsatsiooni sertifitseeritud terapeut. www.eurotas.org

Oma töö puhul pean olulisimaks kliendiga sügavat kohtumist ja empatiseerumist ja selle pinnalt teiste perspektiivide ja suurema avatuse või lahenduse poole liikumist. Tänaseks olen kokku pannud erinevatest teraapia meetoditest sellise lahenduse, mis minu senise kogemuse põhjal...


Selle artikliga koos loetud