Aimates hääledialoogi

Kui ma kuulsin esimest korda sõna hääledialoog, ei osanud ma aimatagi, mida see sõna tegelikult tähendab. Mu esimene aimdus sellest teraapilisest meetodist oli igatahes 100% väär, ning et samasugune eksitus ei juhtuks ka teiste inimestega, ongi põhjus, miks näeb ilmavalgust praegune kirjutis. Kirjutan hääledialoogist nii, nagu mina seda mõistnud olen, ning sel põhjusel sai artiklile ka selline nimi.

Me kõik lülitume päeva jooksul erinevatesse rollidesse ja neist välja – oleme abikaasad, lapsevanemad, töötajad, sõbrad, armastajad jne. Iga meie roll nõuab meilt erinevaid oskusi ja omadusi. Me kõik oleme endale omasel viisil näitlejad, kes mängivad laval nimega elu, ning vaatajaskond koosneb inimestest, kellega oma elu jooksul kokku puutume. Kui päris näitlejal on pärast etenduse lõppu võimalik oma päheõpitud rollist välja astuda, siis selles etenduses, mille nimi on elu ise, võib vahel juhtuda, et jäädakse ühte rolli kinni ja ollakse võimetu end sellest vabastama. Kui kujutada ette kriminaalpolitseinikku, kes pärast päevatööd oma pere juurde naastes käitub endiselt karmi kurikaelte-taltsutajana, pole raske aimata, et selline võimetus õiges kohas õiget käitumist valida võib tema perekonnaelule üsna halvasti mõjuda. Samamoodi võib juhtuda lasteaiaõpetajaga, kes õhtul kõiki oma täiskasvanud pereliikmeid ninnu-nännutab ja tippjuhiga, kes õhtul kodus kõiki oma pereliikmeid alluvatena kohtleb.
magritte.jpg
Võimetus või oskamatus erinevates elurollides sobivalt käituda võib inimestes tekitada ebamugavaid sisekonflikte. Neid erinevaid allisiksusi, kes vaatamata elu-situatsioonide muutustele sunnivad meid ikka
ja jälle sama hoiakut võtma, võib nimetada lihtsamalt ka minadeks. Hääledialoogi seansil antaksegi nõustatava inimese mõnele isiksuse osale ehk minale “hääl”, mille abil saame temaga otse suhelda ja rääkida nagu päris isiksusega. Terapeut (hääledialoogis võimaldaja), häälestades end empaatiliselt vaadeldava mina „lainele“, saab sel moel temalt küsida, missugune ta on ja mis ta selle inimese elus teeb. Selline hinnangutest vaba vestlemine annab inimesele võimaluse mõne oma minaga lähemalt tutvust teha ja selle kaudu enesest teadlikumaks saada.


Hääledialoogi kui meetodi autoriteks on kaks Ameerika psühholoogi, dr. Hal Stone ja dr. Sidra Stone, kes oma töödes on saanud palju mõjutusi ja ideid Carl Jungilt, ning kelle suureks sooviks ja unistuseks oli luua selline teraapiline meetod, mis lisaks teiste inimeste aitamisele hoiaks ka nende endi head suhet, laskmata seda rikkuda mõnel iseenda teadvustamata minal.

Minasid on igas inimeses sadu, ning nende lülitumine inimese ellu saab alguse juba üsna kohe pärast sündi. Kõik meie minad on tulnud meie ellu mingil kindlal põhjusel, ning nende tuleku peamine põhjus on see, et aidata meil mingil eluetapil elu-oludega kohaneda. Näiteks kui väike laps mingil eluhetkel taipab, et ta saab emalt rohkem hoolitsust ja hellust just siis, kui ta ei nuta vaid naeratab, hakkab ta mingil hetkel naeratamist enda kasuks ära kasutama – meeldija on sündinud.

Toon järgnevalt näiteks mõned levinumad minad, mida nii iseenda kui ka oma lähikondsete juures lihtsam ära on tunda:

kontrollija, kaitsja, meeldija, tagantsundija, meelitaja, perfektsionist, ratsionaalne mõistus, vastutustundlik, tõsine, hoolitseja, reeglitegija, sisemine kriitik, trügija, mänguline laps, haavatav laps, jõuline mina, vanemlik mina, andja, võimukas mina jne.

On tõsiasi, et enamikel meie minadel on olemas ka vastandid, ning nii moodustavad  meie minad nn. vastandite-paarid, millest üks on reeglina domineerivam kui teine. Seda domineerivamat mina nimetame edaspidi inimese primaarseks minaks.
Näiteks, kui ma oleksin oma praeguses eluetapis meeletu töörügaja (sunniksin ennast pikki päevi ilma puhkepäevadeta ja puhkuseta tööd rabama), siis tõenäoliselt on hetkel minu minade-paarist “tagantsundija/lõõgastujajust tagantsundija see domineerivam ehk primaarne pool, samas kui lõõgastuja on hetkel alla surutud. Tähtis on mõista, et ka minu lõõgastuja on minus täiesti olemas, kuid kuna mu tagantsundija on nii tugev ja domineeriv (ta ei luba mul tundigi puhata), ei saa ta hetkel sõna ning peab leppima allasurutud olekuga. Oluline on teada ka seda, et kumbki pool, ei tagantsundija ega lõõgastuja, pole halb osa, sest esimene tuli mu ellu selleks, et aidata mul elus hakkama saada, teine aga selleks, et vältida mu läbipõlemist.

Ideaalne oleks, kui need minad oleksid tasakaalus ning saaksid mõlemad piisavalt avalduda, sest just tasakaalutus meie minade vahel ongi tihtipeale meie probleemide põhjuseks.
Kui inimene ei ole harjunud vahel ennast ning oma tundeid ja tujusid kõrvaltvaatajana jälgima, ei oma ta oma erinevate minade avaldumise üle mingit kontrolli, ning tema olekut ja elukäiku juhivad tema enda teadmata põhiliselt järgmised tegurid:

-       juba lapsepõlvest pärit uskumused ja käitumismustrid, mis õpitud põhiliselt vanematelt/hooldajatelt;

-       elu jooksul toimunud sündmuste poolt kujundatud hoiakud ja käitumismustrid;

-       “roomaja” aju poolt antavad signaalid (ründa, põgene, alistu, toitu, seksi –nende signaalide käsitlemine vajab eraldi artiklit).

Need tegurid toimivad inimese alateadvuses justkui arvutiprogrammid, millest mõned võivad olla juba iganenud ja praegusel eluetapil kasutud, kuid mille kustutamine on palju kordi raskem kui iganenud arvutiprogrammide mahalaadimine arvutist. Õigupoolest on nende programmide kustutamine isegi päris võimatu, kuid ega seda polekski vaja, sest nagu juba öeldud, on kõik inimese minad ju tema pärisomand, ning kõik nad on ju inimese ellu tulnud teda kuidagi aitama. Põhiküsimus seisneb hoopis selles, missugusel minal on antud hetkel kõige mõistlikum lubada domineerida (missugusel häälel peaks laskma “rääkida”).

Kes siis peaks olema see tark nõuandja, kes inimesele õigel ajal märku peaks andma, missugusel enda minal parasjagu avalduda peaks lubama?

Hääledialoogis on selle jaoks olemas selline mõiste nagu Teadlik Ego (ehk teadlik kese) – see on justkui neutraalne kohtunik kahe vastandliku mina vahel, kes aktsepteerib mõlema mina olemasolu.

Inimese Teadlik Ego on justkui tema vastandosade paariga tegelemiseks loodud teadlik mõistus, kes on ära tundnud mõlema vastandi olemasolu, ning mõistnud, et see isik ei ole ise kumbki neist osadest, vaid et tegu on vaid tema osadega.

arhet..jpgKui inimese Teadlik Ego on uininud olekus, siis kõik osad toimetavad selle inimese elus omasoodu, olles pidevalt mõjutatud vaid eeltoodud 3 teguri meelevallast, lastes reeglina mõnedel primaarsetel minadel pidevalt domineerida ja jättes nende vastandminad isolatsiooni. Tavaliselt põhjustab mõnede minade pidev allasurutus inimesele kannatusi, sest nagu juba räägitud, on kõik meie minad loodud meie “pärisosadeks”, omades sisemist jõudu ja energiat enda avaldumiseks. Allasurutud mina vaoshoidmiseks peab inimene rakendama selleks pidevalt lisaenergiat, mis on loomulikult väsitav ning võib viia isegi haigestumiseni.

Minadest sai nüüd palju räägitud, kuid mis siis ikkagi toimub hääledialoogi seansil?

Nagu juba räägitud, samastab inimene end tihti mõne oma primaarse minaga (osaga kes domineerib) ning tal pole aimugi selle primaarse mina vastandosa olemasolust, või siis vähemalt pole ta selle peale kunagi mõelnud. Meetodi olemus seisneb selles, et terapeut (võimaldaja) tuvastab vestluse käigus inimese ühe primaarsetest minadest, pidades temaga seejärel dialoogi kui eraldi isiksusega. Minal, kellega dialoogi peetakse, on oma energia ja reeglina leiab ta dialoogi ajaks ka ruumis endale eradi koha. Terapeudi rolliks on dialoogi käigus hoida mina energiat ja julgustada teda aktsepteerimise läbi ennast väljendama. Võimaluse korral peetakse sama seansi jooksul dialoogi ka primaarse mina vastandiga, kuid seda vaid esimese nõusolekukul (primaarne on alati mõjuvõimsam ja tema sõna maksab). Mahasalatud vastandmina võib vahel olla nii allasurutud ja arglik, et temaga dialoogini jõudmine võib võimalikuks osutuda alles teise või kolmanda seansi ajal.

Tulles korraks tagasi minu vastandosade, tagantsundija ja lõõgastuja näite juurde, siis esimene, olles hetkel minu primaarseks minaks, võib hääledialoogi seansil pidevalt leida veenvaid põhjendusi, miks ta nii aktiivne peab olema, ning miks pole veel õige aeg endale veidikenegi puhkust lubada (peab ju teenima, liisinguid maksma, kodu remontima jne). Põhjendused on igati loogilised, usutavad ja õiged. Seansi eesmärk ei olegi ühegi mina ümberveenmine, vaid ärakuulamine ja aktsepteerimine. Sellisel moel sillutame tee ka mahasalatud vastandminani jõudmiseks. Dialoog mõlema minaga aitab inimesel jõuda mõistmiseni, et mõlemad minad on tõepoolest tema osad.

Kuid kuidas see terapeutiline meetod ikkagi töötab?

Kogu protsessi lõppeesmärk on Teadliku Ego tekkimine nõustatava inimese vastandosade vahel. Esimene eesmärk on aga see, et inimene saaks aru, et mõni tema primaarne mina ei olegi tema ise, vaid ainult üks tema paljudest minadest. Hääledialoogi käigus hakkabki inimene peagi seda märkama, ning juba esimese seansi lõpuks põhjustavad need märkamised temas tavaliselt emotsionaalseid üllatus-reaktsioone ja taipamisi.

On tähtis teada, et Teadliku Ego tekkest saab rääkida alles siis kui inimene on suutnud ennast eraldada oma minadest, nii primaarsest kui ka selle vastandist. See eraldumise võime hakkabki kujunema tasapisi, hääledialoogide käigus. Ja alles nüüd, kui Teadlik Ego on juba olemas, muutub see inimene oma “psühholoogilise auto tegelikuks juhiks, valides nüüd juba ise, kas sõita praegu paremale või vasakule, kas valida praeguses konfliktsituatsioonis rahulik olek või lärmakas kaitsereaktsioon. Ja mis veel tähtsam – kui on valitud viimane, siis tehes seda Teadliku Ego tasandilt, ei kahjusta see enam inimest nii nagu see varem oleks teinud (ei tõsta vererõhku, ei pane südant puperdama jne.). Nüüd on tal valik, mitte aga sundus käituda ja tunda end teatud viisil.

Ja nii lihtsalt see töötabki.

Hääledialoogi tehnika teoreetilist põhialust on nimetatud Minade Psühholoogiaks (Psychology of Selves). Praegu kutsutakse seda Teadliku Ego psühholoogiaks (Psychology of the Aware Ego).

Juhan Veskla

Terapeut
Harju maakond

Autorist

Minu suurimaks huviks ja uurimisobjektiks on inimese toimimise mehhanism – põhjuse ja tagajärje seos inimese eksistentsi teekonnal.
Olen veendunud, et kõigel, mis meiega toimub, on olemas oma põhjus, ning toimunu põhjusteni jõudmist pean terapeuditöö üheks oluliseks osaks – see on justkui lähtepunkt mõistmaks, mida on vaja muuta, et olukord paraneks.
Terapeut on “aitaja” ning väga hästi iseloomustav...


Selle artikliga koos loetud