Andestamisest

Fotolia_72223879_XS.jpgTõeline andestamine on see, kui inimene, kellele oleme midagi süüks pannud, tuleb ootamatult nurga tagant vastu ja sa oled võimeline teda siiralt kallistama, ütlema välja, mis sul tema vastu oli ja sinus on valmisolek temasse suhtuda vabalt ja soojalt. Isegi, kui tema samaga vastata ei suuda. Sina oled seesmiselt vaba. On üks mõistulugu, mis räägib kahest meistri juurde teel olevast mungast. Teel kohtavad nad jõge ületada soovivat naist. Üks munkadest haarab naise sülle ja kannab ta üle vee. Tükk aega hiljem heidab teine munk abipakkujale ette, et ta ei oleks tohtinud naist puudutada – neile ei ole see lubatud. „Asetasin naise kaldale jõudes maha, sina aga kannad teda siiani kaasas,“ vastas munk.

Andestamatus on nagu see naist mõttes kaasa vedav munk. Võib tekkida küsimus, miks andestada kellelegi, kui tundub, et ta on sulle haiget teinud? Põhjus on lihtne, andestamatus on endale takistuseks, mitte teisele. See on nagu mürgi joomine lootuses, et tema sureks.

Miks andestamatus on kahjulik?

Sest meie valikud ja maailmanägemus muutub selle tagajärjel palju ahtamaks. Sulgeme end maailmasse, mis on eraldatud, piiratud ja üksildane. Hingeline eraldatuse ja üksinduse tunne on väga raske koorem kanda. Inimest, kellele me andestada ei ole suutnud, peame teadlikult või alateadlikult teatud mõttes vaenlaseks. Eelajaloolisel ajastul, kui veel primaatidena elasime, tekkis meis vaenlase-ettekujutusinstinkt, et meie liik säiliks. Näiteks kohtudes esimest korda lõviga, õppisime ära, et tegemist on ohtliku loomaga. Hakkasime iseenesest lõvilaadseid loomi ohtlikeks pidama, et iga loomaga kohtudes ei peaks sama õppetundi kordama. Tänapäeval avaldub sama instinkt nõnda, et kui näiteks isa oli lapsepõlves vägivaldne, laiendab inimene automaatselt saadud kogemuse meestele üldiselt – kõik mehed on ohtlikud, tekib vaenulikkus. See toimub muidugi alateadlikult ja hakkab suhteid meestega mõjutama.

Andestamatus seab ka kehalisi piire

Kui kogeme midagi ohtlikuna, siis keha reageerib sellele alati esimesena. See, mis inimese jaoks on ohtlik on väga subjektiivne. Ohuallikaid on suuremaid ja väiksemad, kuid kehale võivad nad ühtemoodi mõjuda. Näiteks väärkohtlemine, looduskatastroofid, õnnetused, kuid ka tülitsevad vanemad lapseeas, emotsioonide mitte välja näitamise harjumus peres, mis tekitab hüljatuse tunnet, operatsioonid, koolikiusamine, õpetajate suhtumine jne. Nimekiri on väga pikk, sest kõik inimesed on erinevad ja seda tuleb austada.
Kui keha tajub olukorda ohtlikuna, lülituvad meis sisse loomariigist pärit instinktid – võitlemine, põgenemine, tardumine. Alateadvus otsustab, milline valik on hetkeolukorra jaoks kõige optimaalsem. Teadlik meel on sellest protsessist täielikult välja lülitatud, sest kaalutlemine ohuolukorras, kus iga sekund on kulla hinnaga, nõuab aega. Kui valikuks osutub tardumine, jääb tohutu energia, mis võitlemiseks või põgenemiseks mõeldud oli, kehasse kinni. Nii hangub kogu ohtlik olukord meisse koos üleliigse energiaga, nõnda tekib kehamälu. Selle tagajärjel lihased jäävadki pingesse või täiesti lõtvunuks ning saadavad ajusse pidevalt sõnumeid – oht ei ole möödas! Olukord ununeb, kuid sisemist rahu ei ole võimalik enam leida, sest keha arvab, et ta on ohuolukorras ja lõdvestuda ei saa. Rahu ja õnnetunnet saab vaid lõdvestunud kehas kogeda. Seetõttu on mõistlik andestamisprotsessis kõigepealt kehaga tegeleda – aidata tal lõdvestuda. Sellega kaasneb automaatselt suurem avatus ja turvatunne tegeleda haigettegevate olukordadega. Kui inimene abi ei saa, kurnab pidev ohuolukord keha tohutult, sest kõik kehasüsteemid - nt. seedimine, immuunsus, hingamine – töötavad ellujäämise nimel. Nad annavad oma energia ära ja on pärsitud. Kaob jõud ja tegutsemistahe. Lõpuks võib kinni jäänud energia avalduda kehasümptomite, emotsionaalse tasakaalutuse ja/ või sundmõtetena. Inimene hakkab ennast tekkinud ebamugavas olukorras süüdlasi otsima või ennast materdama. Sellises hingelises seisundis kõlab andestamise jutt haleda farsina.

Kuidas andestada?

Keha süvalõdvestamise õppimine on hea algus. Sest paljud probleemid on meil sellest, et nad tunduvad meile probleemidena. Hea kehalise kontakti korral hakkavad muretekitajad iseenesest vähenema, sest keha on oma loomult täis elu, tegutsemislusti ja avastamisrõõmu. Mida tugevam on kehakontakt, seda väiksem on soov ennast süüdi tunda milleski või teisi süüdistada. See tundub igav, kui maailmas on nii palju põnevat. Keha on mõnes mõttes nagu väike laps! On väga oluline mõista, et inimese hing ja tema käitumine on kaks täiesti eri asja. Iga inimene on oma põhiloomult armastav ja hea. Alati on kindlad põhjused, miks ta ei suuda seda väljendada. See on tema ülesanne lahendada. Sinu ülesanne ja vastutus on vabaneda mõjust, mille teise inimese käitumine on sulle tekitanud, sest ta on sinu sees ja on tulnud sulle midagi õpetama.
Mõistusetasandil on raske näha inimest eraldi tema käitumisest. Seda on vaja sügavamalt kogeda. Enne, kui andestamine üldse võimalikuks osutub, on vaja välja rääkida enda seest see, mis on haiget teinud. Kui otse sellele inimesele ei ole võimalik rääkida (näiteks ta võib olla siit ilmast juba lahkunud või on erimeelsused väga suureks kasvanud), siis saab seda väga edukalt teraapias teha. Emotsionaalne süsteem on nagu seedesüsteem, kõik mis sisse koguneb, peab leidma tee välja. Muidu tekib emotsionaalne kõhukinnisus, mis toob lõpuks endaga kaasa erinevad häired, näiteks unetuse või ärevushäire.

Oluline on lõdvestus ja konflikti lahendamine enda sees

Kõik probleemid on loodud ettekujutuse poolt, järelikult on neid kujutlusvõime abil võimalik ka lahendada. Mida suurem on lõdvestus ja mida väiksem on meelekontroll selle protsessi ajal, seda parem on tulemus. Meelekontroll on üks osa inimesest, mis proovib teda valusate kogemuste eest kaitsta. Kuid andestamist vajavad olukorrad toovad alati endaga kaasa valu. See on elu osa. Tihti ei suuda inimesed endale andeks anda – siin on oluline teadvustada, et andsid antud olukorras endast parima. Meis on mitmeid minasid. Andestamatust põhjustab sageli sisekonflikt: praeguses vanuses mina on pahane nö noorema mina peale, kes tegi minevikus mingi otsuse, mis ei olnud just kõige targem hetkevanuses mina jaoks. Siis on vaja see konflikt lahendada inimese sees, et ta saaks lõpuks rahu ja ei hävitaks end enam.

Väga tähtis komponent on ka lõpuks läbi seedida, mis on sellest olukorrast saadud õppetund, see vastu võtta ja muuta igapäevaelu osaks. Nõnda ei kordu vana olukord enam iial või kui see tekib, siis sa ei reageeri enam sellele sisemiselt.

Piret Rass

Rännakuterapeut
Harju maakond

Autorist

Mina olen Piret. Minu jaoks on harmoonilise elu alus iseenda mõistmine, sest kõik välispidine on sees toimuva peegeldus. Sestap usun ma, et kui ma avastan üha rohkem enda kohta, paranevad minu suhted, töö ja pereelu. Alates 16. eluaastast olen teadlikult tegelenud seesmise kasvuga ning tunnen, et olen nüüd valmis pakkuma tuge teistele nende teel. Pean oluliseks elukestvat õpet. Akadeemiline haridus on mul ingl...


Selle artikliga koos loetud